Johan Bäckman "Pronssisoturi. Viron patsaskiistan tausta ja sisältö", tõlge lk. 13–16 Tõlkinud Kesknädal
Kuidas Ansip äratas surnud üles*
Aasta enne haudade rüvetamist pani Eesti valitsus ajaloolase Peeter Kaasiku kirjutama hauamonumendi kiirajalugu. Selles püütakse tõestada, et Tõnismäele pole õieti kedagi maetud, igatahes mitte sõjasangareid. Keegi ei tea matustest ega ka maetuist midagi kindlat. Kirstudes oli kuuldavasti vaid saepuru. "Kas on sellist inimest üldse kunagi olemas olnud?" küsib Kaasik ühe Tõnismäel nimeliselt tuntud maetu kohta.
Kaasiku kiirajaloo tähtsaim allikmaterjal koosneb kuulujuttudest. Kuuldavasti Tõnismäele olevat maetud, kui ikka maeti, üksnes omade meeste poolt tapetud vargaid, hoorasid ja roolijoodikute ohvreid. Kaasiku allikaks on sedavõrd usaldusväärne isik kui proua Aili Jõgi (endine Jürgenson), kes laskis esimesel võidupühal 1946. aastal õhku seal seisnud algse mälestusmärgi. Pool sajandit hiljem autasustas Lennart Meri Aili Jõgit kõrgeima sõjaväelise teenetemärgi Kotkaristiga "sõjaliste teenete eest iseseisvusvõitluses".
Peeter Kaasik kaevas proua Jõgi välja, et naine õnnistaks haudade rüvetamist Välisministeeriumi finantseeritud laimukirjutises. Jõgi sõnul kolm omade poolt maha lastud venelasest viinavarast visati Kaarli kiriku lähedal mingisse auku. "Legendi kohaselt Varšavskaja vägistati ja tapeti," jätkab Kaasik. Aili Jõgi sai unikaalse võimaluse hävitada Tallinna vabastajate monument veel teistki korda, seekord ilma pommita.
Peeter Kaasik näitas rohelist tuld kõigile Eesti valitsuse kavatsustele monument hävitada. Eesti peaminister Andrus Ansip, varem Tartu linnapeaks olnud keemik ja endine kommunistlik ametnik kinnitas 2007. aasta aprillis Tallinna venekeelsele raadiojaamale järgnevat: "Uusimate andmete kohaselt on Tõnismäele maetud kaks nõukogude sõjaväelast, kes jäid 1944 kogemata tanki alla. Teadupärast juhtus see Tallinna vallutamisele järgnenud pidustuste käigus, kui nõukogude väed tähistasid sündmust rohke alkoholiga."
Need „uusimad andmed“ ei pärinenud kuskilt mujalt kui Kaasiku loomingust, mille järgi kapten Ivan Sõssojev oligi see omade poolt mahalastud viinavaras. Ansipi andmed pärinesid sedavõrd usaldusväärsest allikast kui toimetaja Pekka Erelti poolt „Eesti Ekspressis“ Tallinna vabastamise mälestuspäevaks 2005. aastal avaldatud laimulugu.
Kaasik ei teadnud, et kapten Ivan Sõssojevil oli kaks tütart, kes püüavad hiljem Tallinna vabastada Kaasiku-sugustest valetajatest. Sõssojevi tütred Esmeralda Menšikova ja Svetlana Gnevaševa teatasid Venemaa meedias, et nende isa hukkus 25-aastasena tanki katusel granaadikildudest saadud vigastuste tõttu. Tütred saatsid maailma oma isa viimase, vereplekkidega kirja, mille meditsiiniõde Vera Gadkova oli võtnud langenud kapten Sõssojevi taskust: „Kirjutage mu lastele, et minu rinnas tuksus võitluse ajal vene süda. Teadsin, et mina toon selles suures võitluses oma lastele õnne ja tulevik ei unusta mind. Oma sünnimaa nimi huultel lähen julma võitlusse saksa fašistidest okupantide vastu. Vene armee ohvitser Ivan Sõssojev.“
Sõssojevi tütred kirjutasid Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele: „Oleme väga mures olukorra pärast meie isa kalmul. On halb vaadata, mis seal toimub. Sõssojevi tütardena oleme absoluutselt selle vastu, et meie isa põrm maetaks ümber. Pöördume Teie poole, et meie isa ja teiste Tõnismäele maetute hauarahu ei häiritaks. Loodame, et Te suhtute Teises maailmasõjas hukkunute mälestusmärkidesse inimlikult.“
Kiri oli siiski tulutu. Ansip alustas sõda Sõssojevi vastu just samal hetkel, kui president luges kirja, kui ikka luges. Ansip pööras hauad pahupidi ja kiskus kadunukeste põrmud välja. Siis märkas sõjaväepolitsei, et nende värsketel sõjavangidel polnud isikutunnistusi. Aga Eesti ei oleks Eesti, kui see poleks otsustanud alandada juba surnud sõjavange ja nende „väidetavaid“ Venemaal elavaid omakseid täiendava DNA-uuringuga isikute identifitseerimiseks.
Aga siis juhtus ime
Maailmakuulsat Sõssojevit ei leitud kuskilt. Sõssojevi tütarde DNA ei sobinud kokku ühegi hauast välja kaevatud laiba DNA-ga. Kapten Ivan Sõssojev oli kadunud. Kuhu ta võis minna? Oli ainult kaks võimalust: kas Eesti otsustas mitte välja anda problemaatiliseks muutunud sõjavangi või siis hauast tõusnud punakapten oli läinud linna peale jätkama võitlust fašistlike okupantidega. Vene süda oli hakanud tema rinnas 60-aastase vaheaja järel taas tuksuma.
Sõssojevi tütred teatasid, et esitasid kohtusse hagi Peeter Kaasiku vastu oma isa laimamise pärast. Kummaline, et tütred ei taibanud süüdistada Eesti valitsust, kes ometi tellis, avaldas ja ütles Kaasikule ette tema kirjatüki sisu. Ka Ansip sai prouadelt süüdistuse: tema süüks oli Kaasiku tsiteerimine. Teine maailmasõda jätkus siis Harju maakohtus. Vastamisi olid surnud Sõssojev ja elav Ansip, või õieti vastupidi: surnud Ansip ja elav Sõssojev.
Sõssojevi tütarde advokaat Mihhail Joffe väitis, et Eesti rikkus Genfi lepingut. Eesti oleks kõigepealt pidanud Venemaaga põrmude tagastamise üle läbi rääkima. Pealegi Punaarmee oli tegutsenud õigesti ja seaduslikult, vabastades Eesti Nõukogude Vabariigi fašistlikest okupantidest.
Ansip ei võtnud arvesse, et surnuid laimates äratas ta nad sellega üles. Sõssojevi nime kõrval teistegi ammu purustatud marmortahvlil seisnud langenute nimed tõusid korraga peaaegu kogu maailma kõneaineks.
* Järgmisel korral vahendame Johan Bäckmani raamatust peatükki „Tõnismäelt Õlimäele“. Ainsa Tõnismäele maetud naisvõitleja Jelena Varšavskaja kohta kirjutas Pekka Erelt „Eesti Ekspressis“ 22.09.2005: „Igatahes liigub legend, et Varšavskaja kaotas elu hoopis vägistajate küüsis – seega mõrvati.“ Täna on Jelena Varšavskaja haud Jeruusalemma Õlimäel legendaarse Oskar Schindleri haua kõrval.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti