KESKNÄDAL, 03. detsember 2008
Kuidas eestlased andsid sakslastele juute välja Johan Bäckman "Pronssisoturi. Viron patsaskiistan tausta ja sisältö", tõlge lk 64–67
Jaan Kaplinski kirjutab, et juudid ei äratanud eestlastes mingit kaastunnet: „Minu tädi rääkis, et Tartus inimesed hoidsid tänaval kollast tähte rinnas kandvaist juutidest kui pidalitõbistest eemale. Juudid oli „teised", võõrad ja nende saatus ei huvitanud enamikku."
Eesti juudid kadusid jäljetult, nagu neid poleks kunagi olemaski olnud. Tavalised pere-emad, kübarategijad, koolilapsed, klaveriõpetajad, arstid, kaupmehed, kontoriametnikud, kassapreilid, plekksepad ja muusikud olid ühtäkki ühiskonnast väljapoole suletud "väärtusetu rass".
Septembris (1941 – tlk.) andis raamatupidaja Daisy Jaanimägi üles oma juuditarist kolleegi Ginda. Daisy kirjutas Eesti gestaapole, et Gindal on „praeguse riigikorra vastased vaated" ja „riigi omandit ei tohiks anda juudi hoole alla". Veidi aja pärast võttiski gestaapo Ginda otse töökohalt kinni ja teda ei nähtud enam kunagi.
Ühel päeval ei tulnud Pärnu haigla juudist arst Hirschfeldt enam tööle. Hiljem nägi Elsbet Parek kadunud arsti eksliibrist ühes raamatus Sanatooriumi tänava laos, kus hoiti juutidelt röövitud varandust. 84-aastane vanur Simon Rubinstein viidi vanglasse haiglavoodist. Gestaapo protokollis on eesti keeles kirjas: "Liiga vana, ei suuda kirjutada. Ei liigu iseseisvalt, vajab arstiabi." Rubinstein lasti maha.
Bella Levith oli sündinud Helsingis ärimehe perekonnas ja lõpetanud rootsikeelse tütarlastekooli. Ta oli abiellunud Savel Kletzkyga ja kolinud Tallinna, kus sündis poeg Leo. Sügisel 1941 võeti Savel ja Leo kinni ning mõrvati. Gestaapo ülekuulamisel eitas Bella, et ta olevat kommunist. See on viimane asi, mida temast teame.
Juudi mehed lasti maha kõigepealt. Nii mõnigi naine jäi oma meest taga otsima. Endine gestaapolane Pavel Kurovski meenutab: „Nägin 1941. aasta lõpul suuri juudinaiste rühmi, kes tahtsid anda pakke üleandmiseks nende arreteeritud meestele ja poegadele. Neid pakke võeti vastu üha harvemini. Hiljem märkasin, et ka naisi enam ei tulnud – nemadki olid kinni võetud. Kõik Tallinna juudid viidi keskvanglasse ja hiljem lasti maha."
Pärnu hooldekodus elas Beile Ratut, 12-aastane kergete arenguhäiretega juudi tütarlaps. Hooldekodu juhataja Virve Parktal küsis novembris 1941 Eesti natsivalitsuse sotsiaalministrilt Otto Leesmentilt, mida tuleks Beilega ette võtta. Leesment uuris gestaapolt: „Kuidas saame juudist lahti?" Roland Lepik vastas Parktalile: „Teid palutakse juuditüdruk Beile Ratut saata Tallinna keskvanglasse." Tallinna keskvangla ehk Patarei oli ühtlasi gestaapo peamaja. Seal kuulati Beile üle: „Juut Beile Ratut on vaimselt ja füüsiliselt vigane, mispärast ei suuda anda enda kohta pikemat selgitust." Seejärel Beile Ratut mõrvati, nii et temast ei jäänud järele muud kui väriseva käega kirjutatud allkiri gestaapo eestikeelses ülekuulamisprotokollis.
Eesti holokaustiuurija Peeter Puide võttis 1990. aastate teisel poolel ette uurimisreisi Pärnusse, kus leidis mehe, kes mäletas Beile Ratuti. Hooldekodu endine töötaja Konstantin Ilves rääkis Puidele: „Beile oli väikest kasvu ja meeldiv brünett, kena tüdruk."
Tallinna lähedal Nõmmel andis Elisabeth Litzenko gestaapole üles kolm tema hoole all olnud last: „Kuna need on juudilapsed, on mul neid raske enda juures pidada." Mirjam Pliner oli 14-aastane ning kaksikud Siima ja David Pliner kuueaastased. Laste isa Jüri Pliner oli kadunud. Litzenko andis juudi lapsed välja kaksikute sünnipäeva eelõhtul. Gestaapo viis need lapsed Patareisse. SS-major Paul Seyler kirjutas alla otsusele: „Eelmainitud lapsed David, Siima ja Mirjam hukatakse." Varsti raporteeris Ervin Viks Seylerile: „Käsk on täide viidud." Mõrvapäeval külastas gestaapo Litzenko korterit. Reeglite järgi tuli juutide omand üles kirjutada. Sündis 43-leheküljeline loend Plineri surnud lastest järele jäänud mänguasjadest ja rõivastest. Elisabeth Litzenko ei paljastanud gestaapole siiski seda, et tema oli laste kadunud isa Jüri Plineri vastlaulatatud abikaasa. Ta oli seega mõrvatud laste võõrasema.
Soome ajaleht "Kansallissosialisti " („Natsionaalsotsialist“ – tlk.) kirjutas novembris 1941: „Nüüd on eestlased õnnelikud, kui neil pole ei sotsiaaldemokraate ega kommuniste ja kõik juudidki on viidud koonduslaagritesse. Mitmekordne luupainaja on heidetud õlgadelt ja rahvas võib hingata vabalt..." Detsembris ajaleht jätkas: „Eestlased on nüüd õnnelikud ka seepärast, et nende juudid on kuskil seal, kus neil pole enam võimalust orjastada eesti rahvast. Need konksninaga ärimehed ja kommunismiaegsed poliitikud töötavad nüüd koonduslaagrites. Kõik see paha, mida meie maakeral on kunagi olnud, on alati tulenenud juutlusest."
1941. aasta jõulude ajal ilmus Eestis naisteajakiri "Kodukolle". Esikaanel ilutseb Hitler ja juhtkirjas selgitab Heino Viks: „Jumal armastab meid, eestlasi. Ta tahab, et oleksime vabad. Seepärast saatis ta meile abi: Suur-Saksamaa ja selle Juhi, kes andsid meile vabaduse tagasi. Meie vennasrahvas soomlased on sügavalt usklikud. Sellepärast on nad mõistnud õigesti vabadust ja võivad õnnistatult võidelda oma kodumaa vaenlase vastu. Ka meil tuleks olla nendesugused!"
Järgmises osas „Küüditamise väljakannatamatu kergus“ esitab Johan Bäckman kiusliku küsimuse, kas ikka kõigi eestlaste jaoks oli küüditamine traagika, ning arvustab Tallinna okupatsioonide muuseumi ekspositsiooni, nimetades seda „prahihunnikuks“. Samuti küsib ta: kas Lennart Meri eitas holokausti Eestis?
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti