Soome dotsendi "Saatanlikud salmid" [6. osa]
19. detsember 2008Johan Bäckman, "Pronssisoturi. Viron patsaskiistan tausta ja sisältö". Kärbetega tõlge lk. 268 ja 287-290. Tõlge: Kn
Lex Pronksiöö
Ütlematagi on selge, et Eesti sotsioloogid tegid venelastest Euroopa suurima probleemi. Venemaa oli väidetavalt huvitunud vaid „pinevuse säilitamisest Eestis kõigi võimalike vahenditega“, justkui Venemaa valitsus, mitte aga Eesti oma hävitas Tallinna vabastajate mälestusmärgi koos haudadega. „Eestis asuva venekeelse elanikkonna olukord ja tulevik on meie riigi julgeoleku tähtsamaid ja keerulisemaid küsimusi,“ ähvardati uuringus ja jätkati: „Võti meie riigi stabiilsuseks on selge identiteediga lojaalse eestivenelaste kogukonna tugevdamine Eestis.“ Siia võiks lisada – „mis tahes vahenditega“.
Eesti sotsioloogid soovitavadki, et venelased lakkaksid tundmast ennast venelastena. Selles pole midagi imelikku, sest sotsioloogide raport oli Eesti apartheidikeskuse ehk „rahvastikuministeeriumi“ tellitud. See oli veidi sarnane Peeter Kaasiku valmisvorbitud kirjatööga, mille eesmärgiks oli käivitada Pronkssõduri hävitamine. Ka sotsioloogide raport paistab rõhutavat, et Eesti suurimaks probleemiks on venelaste väärad arvamused, mis kujunesid välja juba koolis. Neist tuleks kuidagi vabaneda, aga kuidas. On vast dilemma!
Tundub, et sotsioloogide uuring tuli liiga hilja. Ei paista enam olevat aega „integreerida“ venelasi Eesti ühiskonda. Alternatiive on jäänud väheks. Eesti valmistub oma venelaste elimineerimiseks. Siseministeeriumi seadusepakett Lex Pronksiöö muudab õigussüsteemi selliseks, et venelaste totaalne rõhumine saab võimalikuks. Politsei varustatakse elektrišokirelvade, jalaraudade, veekahurite, püsside ja ebameeldivate aheldamisvahenditega. Telefone saab ka juba pealt kuulata.
Moolok
Johan Bäckman, "Pronssisoturi. Viron patsaskiistan tausta ja sisältö", kärbetega tõlge lk. 287–290
Saan loa minna Kristiina Ojulandi pimedasse kabinetti. Proua istub oma arvuti taga ja veidi ehmub, kui ma sisse astun. Musta riietatud proua nägu ja juuksed säravad pimedas. Proua Ojuland oli Eesti välisminister, kui Eesti sai Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, nii et ta teab kõik. Seepärast palusin temaga kokkusaamist. Ojuland juhib parlamenti selle ühelt kõrgeimalt ehk aseesimehe postilt.
Tuba on tõesti pime, proua ei taha aga valgust süüdata. Tunnen ennast kui keset Aleksandr Sokurovi filmi „Moolok“, selles omapärases pimeduse ja valguse, võimu ja arhitektuuri mängus. [---]
Nähtamatud 1930. aastate vaimud rändlevad kõrges ruumis. Meie kohtumine on pannud nad pööraselt tiirlema. Nad tõusevad põrandalt lakke, keerutavad ringi, liigutavad pabereid. Siin lendleb president Konstantin Päts, tegemas otsuseid Eesti ajaloo rasketel ja piinavatel hetkedel (kõik Eesti ajaloo etapid on rasked ja valulikud). „Sünge, rusuv ängistus valitses saalis, kus nüüd maeti maha Eesti iseseisvus,“ kirjutas Mika Waltari Riigikogu õhkkonnast oma natsipamfletis „Tõde Eestist, Lätist ja Leedust“.
Tülpinud proua uurib vahetpidamata oma roosaks lakitud küüsi ja tundub olevat nendega väga rahulolematu. Äkki hüppab ta püsti ja astub mitme meetri kõrguse puu-ukse juurde ning virutab selle valju pauguga kinni. See on märk eestoa-abilistele, et meid ei tohi segada. See on ka ainus kord, kui minu hõimuõde muutub pisut teatraalseks. [---]
Proual on helehall hundipilk. Ta ei tundu elavat tänases päevas, sel kevadel, kui olukord väljus kontrolli alt. Justkui elaks ta hoopis teises ajastus. Paljud eestlased tahaksid täna küllap olla kusagil mujal. Mind ei innusta, kui vaatan oma hõimusõsarale silma ja mõtlen, et me oleksime võinud elada samas riigis. Kui Suur-Soome Anschluss oleks õnnestunud, oleksime täna Soomet, Eestit, Karjalat ja Ingerimaad ühendava võimsa riigi kodanikud! Sellise riigi, kust venelased ja juudid on välja roogitud. Peterburigi poleks enam olemas. [---]
Lähen kohe asja juurde ja küsin: mis juhtus?
„See on pikk lugu,“ alustab proua, ehkki jutt ei kujunegi kuigivõrd pikaks:
„Olukord on olnud tõsine kaks aastat. Varem oli pronksmonument koht, kuhu inimesed tuli rahumeelselt lilli asetama, küünlaid panema ja pisut viina jooma. Olukord muutus 2005-2006, kui inimesed hakkasid sinna kogunema punaste Nõukogude lippudega avaldama meelt Eesti riigi vastu. Aastal 2006 läks asi päris hulluks ja meeleavaldus punalippude all muutus juba üsna ähvardavaks. See oli korraldatud väljastpoolt Eestit. Sovjetid – mina kutsun neid sovjettideks – ei lasknud eestlasi Pronkssõduri juurde. Nende hoiak, hüüdlaused ja käitumine oli ilmne meeleavaldus Eesti vastu.“
Kristiina jätkab:
„Pronkssõdur asus vaid paarisaja meetri kaugusel Eesti parlamendist. Suveräänne riik ei saa endale lubada, et inimesed avaldavad ähvardavalt meelt nii lähedal Eesti parlamendile, karjudes hüüdlauseid „SSSR“ jne.“ [---]
Kas proua kartis tõesti seda, et meeleavaldus monumendi juures kasvaks üle mässuks ja „sovjetid“ vallutaksid Riigikogu SSSR-lippudega ja võib-olla üritaksid Eestit taas liita Nõukogude Liiduga? Proua vastab:
„Fakt on see, et sovjetid tulid punalippudega karjuma loosungeid: „Eestlased on fašistid!“, „Peaminister on fašist!“, „SSSR 4 Ever!“ ja „Rossija, Rossija!“ Nad avaldasid meelt Eesti parlamendi ja valitsuse silme all. Eesti kaitsepolitsei hoone on vaid 50 meetri kaugusel. See on kindlasti parim paik, et ärritada Eesti valitsust ja riiki.“[---]
Minu meelest on tuleviku tähtsaim küsimus see, mida tehakse lähiaegadel venekeelsetele koolidele. „Olen absoluutselt kindel, et me peame sulgema venekeelsed koolid. Me elame Eestis. Meil on üks keel ja koolisüsteem ning ühetaoline ajalugu, mida tuleb õpetada.“
Ühtäkki võpatan ja mulle meenub nimi EVA BRAUN. Minu vastas istuv sinisilmne kuju ei olegi Kristiina Ojuland, vaid Eva Braun! Üks rahvas, üks keel, üks ajalugu... Ja tähtsaim on laste kasvatamine! Olen kukkunud tagasi Sokurovi „Moolokisse“. Juutidest proua ei rääkinud midagi, kuid Eesti tuleb puhastada venelusest. Pigimusta jakki kandev proua on täiesti veendunud, ja keegi ei suuda teda takistada.
Johan Bäckmani kõmuline raamat on Eesti ja ka Soome laias avalikkuses üsna üksmeelselt hukka mõistetud. See annab tunnistust, et ta tegelikult saavutas oma eesmärgi – inimesed ärritusid sellest, et said lugeda enda ja oma ajaloo kohta väga ebameeldivaid väiteid, millest paraku suur osa vastab siiski tõele. Küllap suutis ta nii mõnegi eestlase sellega raputada lahti iseseisvuse aastatega loodud müütide unest, nagu oleks tänane Eesti tõesti mingi Kungla, et eestlased on Jumala valitud ideaalrahvas, kes pole kunagi kellelegi kurja teinud, vaid on üksnes märtrina pidanud vastu võtma teiste ülekohtuseid hoope.
Erutuse, ärrituse või solvumise hetkel ei suuda ka muidu arukad inimesed enam käituda mõistlikult, vaid hakkavad küüsi närima ja vahel ka lausa lärmama. Selle kohta on ilmekaks tõendiks Eesti ja Soome kultuuriinimeste protestikiri Helsingi Ülikooli rektorile küsimusega, kuidas selliste vaadetega inimene nagu Bäckman saab üldse ülikoolis õpetada. Ülikooli rektor vastas ainsal võimalikult viisil: iga teadlane on demokraatlikus riigis oma arvamuste esitamisel vaba. Argo Ideoni kirjutis „Eesti Ekspressi“ 13. novembri „Areenis“ aga võrdub samasuguse tellitud kirjutisega nagu Peeter Kaasiku oma, millele Bäckman oma raamatus mitmel korral viitab.
Uue kliimaksini jõuab hüsteeria 11. detsembri „Eesti Ekspressis“, kus ajakirjanik Pekka Erelt, kelle roll Pronkssõduri väärastunud müüdi loomisel on olnud üsna kaalukas (meenutagem või Varšavskaja saatuse mõnitamist!) nõuab Bäckmani kuulutamist persona non grata’ks. Mehe ärritust võib mõista, kuid millest kõneleb siseministeeriumi vastus!? Ei millestki muust kui sellest, et OVIR-i ajad on iseseisvas Eestis tagasi.
Johan Bäckmani väidete vastuvõtt Eestis on olnud ebaadekvaatne ja vastuolus Eesti ühiskonna kui Euroopa Liidu liikme tegelike huvidega. Mitte lapsik ärritumine, labane sõim ega apokalüptilised süüdistused autori (isiku) suhtes, vaid asjalik, erapooletu, akadeemiline kriitika on see, mida selline teos meilt, eestlastelt, vähemasti eeldaks. Eelkõige aga täielikku ausust nii enda kui ka oma ajaloo suhtes, mineviku kuritegude ning tänaste vigade ja eksimuste, aga ka teadlike ja saatuslike väärotsuste siirast tunnistamist, mitte aga jätkuvat ja üha piinlikumaks muutuvat vassimist. Maailm ootab meilt, sealhulgas Eesti ajakirjanduselt tsiviliseeritud käitumist 21. sajandi teadmiste, rahvusvahelise õiguse ja üldinimliku eetika tasemel. LÕPP
Miks Johan Bäckman pole Eestis persona non grata?
PEKKA ERELT (Eesti Ekspress 12.12.2008)
Eesti iseseisvust lausa haiglaslikult eitav Helsingi ülikooli dotsent-propagandist Johan Bäckman võib end Eestis endiselt vabalt tunda. Tulla siia ning mõnitada ja solvata, nagu süda kutsub.
Kas poleks viimane aeg see painav probleem lõplikult ja selgelt lahendada? Vastab Siseministeeriumi Avalike ja välissuhete osakonna juhataja kt Kristina Leer.
Kas Soome kodanikule, Helsingi ülikooli dotsendile Johan Bäckmanile on kohaldatud sissesõidukeeld Eestisse?
Johan Bäckmanile ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu Eestisse. Kohaldamist saab teha väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel ainult sellisel juhul, kui on kohaldamise alus, ehk põhjuseks saavad olla ainult seaduses toodud asjaolud.
Eitades avalikult ja korduvalt Eesti iseseisvust (seega sisuliselt Eesti riiki), kahjustab Bäckman sellega Eesti Vabariigi kui riigi mainet ja julgeolekut. Seega on põhjust sissesõidukeeluks enam kui küll.
Euroopa Liidu kodaniku Johan Bäckmani puhul tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada mitmete erisustega. Sissesõidukeeldu saab kohaldada vaid juhul, kui asjaomase isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.
Euroopa Liidu kodaniku sissesõidukeeldu puudutavaid andmeid Schengeni infosüsteemi ei kanta, seega kehtib nimetatud keeld vaid Eestis ega ole nähtav teiste riikide vastavates andmebaasides.
Millal on loota, et Bäckmani enam Eestisse ei lubata?
Kuna seaduse alusel ei ole sissesõidukeelu kohaldamisega seotud teave avalik, siis ei saa siseministeerium täpsemalt kommenteerida võimalust ega eeldatavat aega Johan Bäckmanile sissesõidukeelu kohaldamiseks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti